Villa ehitati alates 1755. aastast Casacalenda hertsogi Lucio di Sangro poolt, kes tellis Mario Gioffredolt töö projekteerimise ja teostamise; mõned aastad hiljem tühistas arhitekt ja Casacalenda hertsogi vaheliste erimeelsuste tõttu viimane oma tellimuse, hoolimata sellest, et ta oli ehitusega juba kaugele jõudnud. Esialgu kutsuti tema asemele arhitekt Michelangelo Giustiniani, kuid seejärel usaldati töö Luigi Vanvitellile, kes juhtis tööd aastatel 1763-1773, tehes algsesse projekti mõned, kuid olulised muudatused; pärast tema surma järgnes talle tema poeg Carlo, kes lõpetas hoone 1775. aastal.Pärast Lucio di Sangro surma pärandas villa tema poeg Scipione, kes suri 1805. aastal ja ei jätnud ühtegi pärijat; villa omanikering jagunes erinevate lapselaste vahel ja algas aeglane allakäik, mis kulmineerus II maailmasõja ajal sõjaväe okupatsiooniga. Pärast sõda usaldati villa Ente per le Ville Vesuviane'ile (Vesuvide villade amet), restaureeriti arh. Paolo Romanello ja võeti Itaalia seadustega kaitse alla kui erilist huvi pakkuv kultuuriväärtus.Praegu asub seal Stoà - Institute for Business Management Studies ning seal toimuvad kultuuri- ja ühiskondlikud üritused. 1980ndatel aastatel toimus seal sageli Nunziatella sõjakooli kadettide kursuse lõpu tants.Hoone on neljakandilise põhiplaaniga, kus neli ruumi on eraldatud kreeka ristikujulise keskgalerii käte vahel, mille keskel on kuppel, mida valgustavad neli ovaalset akent.Siledast tuhksillustikust sokliga esifassaadil on kaks aknakorpust, millest piano nobile'i aknad on kaunistatud kolmnurkse tümfooniga. Tagumine fassaad, mis võtab üles esifassaadi elemendid, on aga huvitavam tänu suurele ümarkaarega portikusele, mille Gioffredo oli kavandanud ümmarguseks, kuid mida Vanvitelli soovis elliptiliseks ja hobuserauakujuliseks ja mis on osavalt ühendatud hoonega kahe toscanlaste kapiteelidega madalama kaarega. Vanvitelli juhtis ka sisekujundust, sealhulgas Jacopo Cestaro, Fedele Fischetti ja Gaetano Magrì töid.
